(Originaalselt avaldatud 2021)
Hei, hei! Seekordne #TeisipäevaneTagasivaatepeegel võtab fookusesse ühe vähem tuntuma Belgia GP. Crazy-le ja märjale 1998-le järgnenud rahulik ja kuiv 1999 ehk see kord kui Coulthard otsustas, et ta ikkagi ei ole nr. 2 sõitja ja rikkus nii Häkkineni tuju ära.
Natuke tagapõhja: 1999 aasta tiitliheitlus oli selleks ajaks üsnagi huvitavas seisus: Ferrari oli suutnud end hoolimata Schumi jätkuvast vigastuspausist ja Mclarenile kiiruses kaotavast autost üllatavalt hästi tiitlikonkurentsis hoida. Sellele aitas kaasa nii oma elu võimalust haistva Irvine paranenud vorm, kui ka Mclareni pidevad tehnikarikked/apsud. Seetõttu juhtis Irvine 56 punktiga, Häkkinen oli 54 punktiga teine, kellele omakorda järgnesid Coulthard (36), Frentzen (36) ja Schumi (32). Konstruktorite arvestuses juhtis samuti Ferrari kiirema Mclareni ees (94 vs 90 punkti) ning tubli 3-ndat kohta hoidis Jordan.
Siiski ehk nädalavahetuse intrigeerivaim hetk leidis aset kvalifikatsioonis kui lootusetult aeglase BAR-i tiimi meestel-Villeneuvel ja Zontal-hakkas nii igav, et nad otsustasid kihlveo teha, et kumb julgeb ikoonilise aga natukene laugemaks muudetud Eau Rogue täisgaasil võtta. Mõlemad julgesid… aga nende autod vist ei olnud kihlveost teadlikud Aga olgu, siis sõidu juurde.
Üsna oodatult haarasid Mclareni poisid Häkkise juhtimisel esirea, kellele järgnesid siis Jordanid (Frentzen, Hill) ja Ralf Schumacher Williamsil. Ferrarid olid alles 6. ja 9. vastavalt Irvine ja Schumi asendaja Salo näol.
Sõit sai üsna intrigeeriva alguse kui Coulthard möödus stardis Häkkisest nii, et mõlemad oleks peaaegu kokku põrganud. Kuigi oleks võinud oodata, et sõidu jooksul teeb Mclaren kusagil kiire kohavahetuse, et nii Häkkineni tiitlilootusi tugevndada, siis midagi sellist ei järgnenud. 1999 oli täis nii palju ootamatusi, et ilmselt ei julgenud Mclaren isegi nii hilises hooaja faasis kogu raha ühe mehe peale panna. Kindlasti mängis siin ka rolli tõik, et Coulthard oli selleks ajaks meeleheitlik tõestama, et ta ei ole lihtsalt Häkkineni ustav nr 2, kelleks ta pärast tugevat 1997, OK 1998 ja seni problemaatilist 1999 hooaega oli saanud. Lisaks oli Spa ta üks lemmikradu, aga ka koht kus ta oli alati hädas kiiruse leidmisega.
Nüüd aga oli DC ees ja hoidis head tempot. Kohati suutis küll Häkkinen talle läheneda (ka kiireim ring jäi tema nimele), aga kui veel ka luhta läinud boksipeatus sisse arvata, oli DC-l üsna kindlalt võit käes. Häkkineni ilmselgelt nähtavat pettumust suurendas ka Ferrari, kes oli mõistagi andnud Salole käsu Irvine mööda lasta… ja siis Ralf Schumacherit kinni hoida, et Irvine saaks boksist väljuda Williamsi mehe ees. Ehk teisisõnu Mclareni võrdse kohtlemise printsiip maksis Häkkinenile 4 punkti ja Ferrari eee… mittevõrdse kohtlemise printsiip andis Irvinele 1 väärtusliku punkti juurde.
3-ndana Mclareni poiste taga veeres üle finišijoone aga üks kollane mehike nimega Frentzen, kes tänu Mclareni ja Ferrari pidevatele ämbrisse asutmistele kippus oma Jordanil outsider tiitlikandidaadiks.
4. oli siis Irvine, kellele järgnesid Ralf Schumacher, Hill (luues nii Jordanile järjekordse hea 1999 punktisaagi) ning Salo.
Punktiarvestuses haaras Häkkinen nüüd jälle liidrikoha, aga Irvine oli vaid punkti kaugusel ning ka Coulthard ja Frentzen olid veel täitsa reaalselt oma väikse võimalusega mängus sees (46 ja 40 punkti).
Konstruktorite arvestuses haaras liidrikoha nüüd jälle Mclaren, kellel järgnesid Ferru, Jordan, Williams ja Benetton.
Kuigi sõit oli üks nendest boksistrateegiamängudest, võib siiski öelda, et põnev 1999 jätkus sama hooga ning ootamatusi oli veel küllalt-küllalt tulemas.