(Avaldatud 2024)
Lewis HamiltonFerrari pani eelmine nädal küll igasugused rattad veerema ammu enne veel kui päris rattad on jõudnud seda tegema hakata (loe kindlasti Margus Kiivri seinalt sellest suurepärast kokkuvõtet). Ja nüüd, kui tolm on naaatuke hajunud, ongi ju hea hetk vaadata üle eelmised korrad, kui staarsõitja võttis ette liitumise Ferrariga:
Fangio Ferrarisse (1955-56) – Tulin, nägin, võitsin, tõmbasin jeed
Üllatuse faktor: Madal
El Maestro liitumist Ferrariga ei saa pidada just selliseks pommuudiseks, nagu Lewise oma aastaid hiljem. Tõsi see tuli samamoodi pärast Mercedeses sõitmist ja ka Fangio puhul oli tegu elava legendiga. Erinevus aga muidugi oli see, et esiteks oli Mercedes otsustanud pärast 1955 Le Mansi katastroofi sarjast üldse sootuks eemale tõmbuda ja Fangio oli tuntud selle poolest, et ta vahetab tiime nagu sokke. Enzo muidugi hea meelega tervitas Fangiot oma tiimis, sest ta sai endale tolle aja edukaima GP piloodi. Ehk siis mõlemale poolele väga no-brainer. Aga Fangio ja Ferrari vaheline läbisaamine ei olnud kunagi eriti hea, sest 2 suurkuju lihtsalt põrkusid. Juan Manueli arust oli ka tiimi töökultuuris võrreldes Mersuga siin-seal puudujääke. Aga tiitel tuli. Fangio tiimikaaslane Peter Collins, kes oli viimasel etapil pärast Fangio katkestamist kursil tiitli poole, sõitis boksi ja andis oma auto Fangiole (Collinsi arust vääris Fangio lihtsalt tiitlit rohkem). Fangio sõitis 15 ringi lõpuni ja võttis nii vajalikud punktid, et Collinsi ees meistriks tulla. Seejärel hüppas Fangio Ferrari rivaali Maserati peale. Enzole see ilmselt ei meeldinud.
Prost Ferrarisse (1989-90) – Tifosi unelmast traktorini
Üllatuse faktor: Keskmine
Pärast legendaarset plahvatuslikku rivaliteeti Sennaga McLarenis, oli selge, et need 2 ei mahu enam ühte tiimi ära. Ja seega otsustaski tol ajal kolme kordne maailmameister võtta ette teekonna, mida paljud on proovinud, aga millel vaid vähesed edu saavutanud: tulla Ferrariga maailmameistriks. Tiimikaaslaseks eelmisel hooajal liitunud Mansell, pani Prost kokku tegelt kauni hooaja, mis kulmineerus järjekordse kuulsa kokkupõrkega koos Sennaga Jaapanis ja sellest tulenenud MM hõbedaga. Prost, kes ei suutnud kunagi tifoside südameid võita, lahkus Ferrust pärast 1991. aasta masina traktoriks kutsumist (aus kirjeldus). Või õigemini sai ta selle peale kinga. Muidugi maandus Prost jalgele ja sõlmis 1993 aastaks lepingu Williamsiga ning võttis 1992 aastal vaheaasta.
Schumi Ferrarisse (1995-1996) – Muinasjutt
Üllatuse faktor: Suur
90ndate keskpaigaks oli Ferrari tiitlipõud kestnud juba c. 15 aastat. Siiski oli hakatud vaikselt tiimi üles ehitama senisest kindlama käega ning tiimibossiks oli saanud Jean Todt. Schumi samal ajal otsis uut väljakutset. Pärast Benettonil 2-kordseks meistriks tulemist olid sakslasele kõik uksed valla. Ta oleks sisuliselt saanud minna ükskõik mis tiimi (võibolla v.a. Williams). Ja Schumi tegi sammu, mis oli ilmselge risk. Liituda Ferrariga ja üritada seda, millega Prost oli 6 aastat tagasi põrunud. Üllatunud nägusid oli, aga jällegi oli see tõestuseks, et Ferrari lihtsalt tõmbab. Ja kui Schumi endaga ka Brawni ja Byrne kaasa võttis, oli selge, et dream team on moodustumas… the rest is history. Ilmselt üks parimaid lugusid F1 ajaloos. Selles oli kõike: Alguse ameerikamäed (96-99), kulminatsioon (2000), ajalugu tegev edu (2001-2004) ning väärikas lõpp (2005-2006). Ja lõppes see muidugi seoses järgmise looga.
Kimi Ferrarisse (2006-2007) – Lühike, aga ilus muinasjutt
Üllatuse faktor: Keskmine
Me ei saa kunagi teada, kas Schumi oleks valmis olnud veel ka 2007 ja 2008 hooajad Ferraris edasi sõitma, sest Ferrari juhtkond sundis natuke ta kätt. McLarenis napilt kahel aastal tiitlist ilma jäänud Räikköneni aktsiad olid 2005 aasta hooaja lõpuks ilmselt kõrgemadki kui valitseva maailmameistri Alonso omad. Ja Ferraril oli Jäämees sihikul olnud juba alates ta debüüdist Sauberiga. Lisaks käisid terve 2006 aasta küll suuremad küll väiksemad kuulujutud, et leping on juba 2006 aasta alguses sõlmitud. Ning tundub, et eks need kuulujutud vastasid ka tõele, sest kui Michael võidukalt 2006 aasta Monza GP-l Kimi ees finišijoone ületas, teatati samal ajal nii Schumi pensionile minekust kui Kimi liitumisest Ferrariga. Schumi kusjuures oligi sunnitud valima, kas läheb tema või Massa ja ta otsustas, et võibolla on tõesti aeg (otsus, mida ta paraku ilmselt hakkas kähku kahetsema). Igal juhul oli see Ferrule uue ajastu algus, mis algas selle napi aga muinasjutulise 2007 tiitliga. Edaspidi hakkas aga Kimi ja tiimi juhtkonna suhe vaikselt allamäge minema, millele aitas kindlasti kaasa ka Todti lahkumine 2007 lõpus. Ja kuigi Kimil oli ka 2010 aastaks leping, koputas juba üks teine vend uksele (Kimi taasliitumine 2014 aastal enam nii legendaarne ei olnud, aga tore, et tol korral lõppes koostöö siiski sõbralikumalt).
Nando Ferrarisse (2009-2010) – Kui napid kaotused murravad usalduse
Üllatuse faktor: Keskmine
Kimi ja Ferru suhted olid 2009 aastaks juba tegelikult suht karil. Ja samal ajal oli teada, et vahepeal McLarenist lahkunud ja uuesti Renaultiga liitunud Nando oli varsti vaba agent. Seega selleks hetkeks, kui otsus tehti, et Kimi ei sõida oma lepingut lõpuni ja pardale tulevad hoopis Santander ja Nando, ei olnud keegi liiga üllatunud. Ja (jälle) tundus, et algab uus ilus ajastu. Aga seda plaani ei öelnud vist keegi Sebile, Neweyle ja RBle. Tagantjärgi on huvitav see, et mis oleks juhtunud kui Nando oleks 2010 ja 2012 need tiitlid võtnud. See oli niiiii pagana napikas. See oli ka niiii pagana ebatõenäoline võimuka Sebi ja RB vastu. Aga see oleks peaaegu juhtunud 2 korda. Ja see oli valus, et mõlemal korral jäi puudu. Pane juurde 2014 tolmuimeja ja lõpuks kadus ka Nando usk Ferrarisse ning 2014 hooaja lõpu poole lahkus ta ootamatult McLarenisse.
Seb Ferrarisse (2014-2015) – See pidi olema muinasjutt
Üllatuse faktor: Natuke üle keskmise
Kõige siiram ja selgem katse jäljendada Schumit oli lõpuks ka kõige kurvem. 2014 keerulise hooajaga lõppes RB ja Vetteli muinasjutt ning Seb tegi lükke liituda Ferrariga. Kuigi ajastus oli Nando üllatuslükke valguses McLarenisse ootamatu, siis võib öelda, et eks kõik eeldasid, et kunagi Baby Schumiks kutsutud ja Michaelit idoliseerinud kutt jõuab Ferrarisse. Kusjuures, tagantjärgi tuleb isegi välja, et Seb teadis Ferruga liitumisest juba 2013 aastal. Ta jagas seda ka Schumiga, kes oli talle hakanud Maranellot tutvustama enne oma suusaõnnetust. Ja 2015 tundus, et siin on nüüd küll kõik tähed õiges kohas. Uus karismaatiline tiimiboss, Kimi kujul kindel ja probleemivaba support ning James Allison tehnikapoolel. Seb oli 2015 nii heas vormis, et ohustas isegi ülidominantsel Mersul sõitnud Rosbergi MM hõbedat. 2015 võidud olid ilusad ja tundus, et 2017 aasta reeglimuutuste valguses, on kõik valmis Schumi vol 2 jaoks. Ja nii 2017 kui ka 2018 tunduski hooaja esimene pool, et see saab teoks. Aga mõlemal korral vedas alt tiimi võime autot arendada ja lõpuks ka Sebi närvid. Ning 2020 lahkuski läbipõlenud Seb oma murtud muinasjutuga Astonisse.
Lewis Ferrarisse (2024-2025) – Teistsugune muinasjutt
Üllatuse faktor: WTF
Korralik pommuudis, mis ületas ilmselt kõik eelmised. Eks näis. Nagu eelnevast võib näha, siis enamus Ferrari muinasjutud ei lõppe kõige paremal noodil staarsõitja ja tiimi vahel. Vahel tundubki, et ühiseks nimetajaks on see pinge ja selle Schumilaadse muinasjutu kinnisidee. Samas, üks asi on ka lootustandev. Ferrari ja Lewis on mõlemad palju pingevabamas kohas võrreldes näiteks Nando ja Sebi aegadega. Ferrari võtab hetkel ilusti aega, et ennast üles ehitada ja neil ei ole kuhugi kiiret. Lewis aga teab, et see saab olema 90% tõenäosusega ta viimane F1 tiim ning juba etapivõidud perutava hobusega oleks ta legendaarsele karjäärile ilus punkt. Seega praegu tundub, viimane kord pandi leiavad ühte kappi nii rahulikes tingimustes 1996 aastal. Muidugi ärme Leclerci faktorit unusta. Vaatame põnevusega.
Igaljuhul on selge see, et Ferrari maagia mitte ainult ei ela, vaid on tugevam kui kunagi varem. Alati ja kõige kiuste.