“Need tüütud intervjuud.”
Romi Tammann
Hei ja ilusat sügisaega! Rajahooaeg hakkab vaikselt kulminatsioonini jõudma ning koos sellega saabub ka see tore aeg aastas, kus sõitjad ja sõitjahakatised hakkavad pingsalt kaardistama oma järgmist aastat, järgmist sammu ja — saate metafoorist juba aru küll — oma järgmist kurvi.
Just selle mõttega alustame ka uut rubriiki “Järgmine kurv”, kus vaatame otsa neile huvitavatele pilootidele, kelle jaoks hobikart, simracing, kestvussõidud või mõni muu rahvaspordi nurk ei ole enam lihtsalt ajaviide, vaid võimalik esimene trepiaste millegi suurema poole. Esimesena võtame ette Corneri jaoks vägagi tuttava näo: meie sarja 2025 aasta meistri Romi Tammanni.
Ja mis me sissejuhatuseks oskame öelda muud, kui, et Romi ei ole tüüp, kes lööb ukse jalaga lahti ja räägib kümme minutit järjest, miks just tema on Eesti autospordi järgmine suur asi. Pigem vastupidi. Romi on veits vaiksem vend. Selline, kes ütleb vähem, kui mõtleb. Kes ei müü end eriti valjult, aga võib rajal kaassõitjate elu vägagi ebamugavaks teha. Ja võib-olla just seepärast sobibki ta seda rubriiki avama. Sest “Järgmine kurv” ei räägi valmis superstaaridest, vaid neist, kes on kuskil vahepeal. Mitte enam lihtsalt “käisin sõpradega kardis sõitmas”, aga veel mitte ka päris autosportlase elu. See on koht, kus paljud noored (või hinges noored) ja kiired sõitjad päriselt seisavad: hobikardis või harrastajate sarjas on midagi näidatud, simus on kiirust, mõnelt kestvussõidult või rahvaspordiürituselt on ehk tulemuski ette näidata, aga järgmine samm ei tule ise uksele koputama.
Romi puhul on see seis eriti selge. 2025. aastal tuli ta Corner 1 hobikardisarja meistriks. Tänavu on ta näidanud head tempot EVALi etappidel ning aitas Corner 1 tiimil Põltsamaa Kuningamäe 12 tunni kestvussõidus kolmanda koha võtta — juba neljanda poodiumi, mille juures Romi on Corneri kestvussõitude loos üks võtmetegija olnud. Klassikalises mõttes muidugi nüüd küsida: miks teha temaga just praegu intervjuu teha? Aga vot täpselt sellepärast, sest võib-olla ongi kõige huvitavam hetk just see, kus suurt uudist veel ei ole. On ainult noor sõitja, kes on ühe taseme ära võitnud, tunneb järgmise vastu nälga ja üritab aru saada, kust järgmine uks üldse lahti käib.
Romi oma sõnades: “Eelistan kriitikat üle kiituse”
Kui paluda Romil ennast sõitjana kirjeldada, ei tule sealt tavapärast “olen kiire, sihikindel ja annan alati endast maksimumi” vastust. Tuleb midagi palju paremat. “Kindlasti selline sõitja, kes eelistab kriitikat üle kiituse,” ütleb Romi. “Alati on kogenumaid inimesi, kes oskavad öelda, kus ma aega kaotan, ja näidata, millest õppida.” See on üllatavalt küps vastus. Eriti noore sõitja kohta. Kiitus on tore. Karikas on tore. Poodiumipilt on tore. Aga kui eesmärk on päriselt edasi liikuda, siis on tihti palju väärtuslikum inimene, kes ütleb: sa kaotad siin kolm kümnendikku, sest teed seda asja valesti. Romi tundub sellest aru saavat intuitiivselt.
Intuitiivsest rääkides, nii võib kirjeldada ka Romi võidsõidu teekonna algust: proovis korra isaga 12-aastaselt, klikkis ja sügav mootorispordi puue oligi reaalsus. “Pärast seda tahtsin kogu aeg tagasi minna ja üpris ruttu tekkis selline kiirus, millega võistlustel häbi ei teki,” ütleb ta. Jah “Häbi ei teki” on muidugi klassikaliselt Romi moodi tagasihoidlik viis öelda, et ühel hetkel hakkas asi päris hästi välja tulema.
Racecraft, kannatamatus ja need paganama divebomb’id
Kui nüüd Romi enda tugevustest rääkida, siis ei vali ta esimeseks puhtalt kiirust. Ta valib nn. racecraft’i (kui keegi teab head mugavat eestikeelset vastet, andke julgelt teada). “Teadmine manöövreid ette planeerida, kohapealt sõidujoont adapteerida, vastase joont kompromiteerida jne — see tundub endale üks mu tugevamaid külgi,” kirjeldab ta. See on juba veidi teise taseme jutt kui lihtsalt “vajutan gaasi ja loodan parimat”. Romi kirjeldab, kuidas ta mõtleb sõitu ette. Ta mõtleb, kuhu vastane panna, millise joone ta teisele jätab, kuidas olukorda enda kasuks keerata. Ehk teisisõnu, tants.
Aga loomulikult ei ole kõik veel valmis. Kui küsida, mille kallal tööd teha, jõuab jutt kiiresti ühe väga rahvusvaheliselt tuntud ja kohalikes hobikardisarjades vahel väga loominguliselt tõlgendatud manöövrini: divebomb. “Divebombidega pole ma siiani 100% enesekindel ja need on mul päris mitu sõitu ära rikkunud,” tunnistab Romi. “See pole kunagi olnud mu eelistatud viis möödumiseks, kuid on olnud hetki, kui mu kannatamatus saab minust jagu.” Siin oleks siis vaja vist Daniel Ricciardo juurde kuidagi koolitust saada.
Igal juhul on see hea ausus. Sest iga sõitja teab seda hetke. Ees on keegi natuke aeglasem. Sirge lõpeb. Kurv tuleb vastu. Ajus käib läbi väga lühike ja väga ohtlik mõte: “If you no longer go for the gap that exists…” teate küll ülejäänut.
Tiitel, mis jäi õigel ajal ära tähistamata
2025 aasta Corner 1 hobikardisari lõppes Romi jaoks meistritiitliga. Kui uurisin tagantjärgi, et mis oli tema enda eredaim mälestus tollest hooajast, sain seal nii Romi vastuse, kui vist üldse olemas on:
“Need tüütud intervjuud.”
Siinkohal vabandame kõigi oma tüütute intervjuude eest. Voi noh, samas ei vabanda ka, sest nüüd on Romi jälle intervjuus. Elu on ebaõiglane. Aga see vastus ütleb tema kohta midagi, mis on teada igaühele, kes Romit vähegi tunneb. Ütleme nii, et Romi ei ole tingimata inimene, kes naudib mikrofoni, tähelepanu ja suurt juttu. Rajal on tal lihtsam rääkida. Rooliga. Jalgadega. Piduriga. Gaasiga. Vahel võib-olla ka natuke liiga hilja pidurdades. Ja selles räägib ta enda eest valjult.
Samas, pärast Corner 1 tiitlit tekkis uus küsimus. Kui oled hobikardisarja võitnud, siis mis edasi? Seda küsimust ei ole Eestis noorel sõitjal alati lihtne lahendada. Hobikart on ligipääsetav, lõbus ja õpetab palju. Simracing annab võistluslikku teravust ja aimu, mis suures laias maailmas kõik on. Kestvussõit annab tiimitunnetust. Aga suur autosport tähendab juba eelarvet, tehnikat, treilereid, rehve, hooldust, kontakte ja inimesi, kes usuvad piisavalt, et midagi koos proovida. Romi on pärast 2025. aasta tiitlit hakanud teadlikult vaatama kiiremate masinate poole. Küsimusele, kas see on pigem uudishimu või kinnisidee, tuleb vastus üsna selgelt. “Tohutu unistus oleks mõne kiirema masinaga päriselt võistelda saada,” ütleb ta. “Peamiselt kereautode valdkonnas, mis kõnetab mind kõige rohkem.”
Unistus: V1600 kui mõistlik järgmine samm
Kui Romi saaks järgmisena valida ühe asja, mida proovida, siis on tal üks suund üsna selgelt mõttes: V1600.
“V1600 tundub suht mõistlik samm olevat just sellepärast, et see annakski korraliku ringrajakogemuse nii kättesaadavalt kui põhimõtteliselt võimalik,” ütleb ta. “Endal on suur huvi näha, kuidas ma päris võistlusautoga suurel rajal hakkama saaks.”
Ja noh, eks see ongi “Järgmise kurvi” rubriigi tuum ka. Romi ei ütle, et ta on valmis homme maailma vallutama. Ta ütleb, et tahaks teada, kuidas ta päris võistlusautoga hakkama saab. See on palju ausam ja tegelikult ka palju huvitavam. See on see järgmine filter: päris võistlusauto suurel rajal. Seal tuleb välja, kuidas sõitja kohaneb kiiruse, pidurdusmaa, auto kaalu, rehvi, vastutuse ja tagasisidega. Seda ei saa enam päris lõpuni ette kujutada. Seda peab proovima.
See aga on küsimus, mis ei puuduta ainult Romit. Eestis on päris palju noori, kes jõuavad hobikardi, simracingu või üksikute kestvussõitude kaudu punkti, kus kiirust nagu oleks, aga järgmine aste ei ole väga selgelt tähistatud. Ühel hetkel ei piisa enam sellest, et sõidad rendikardis kiiresti. Vaja on autot, tiimi, eelarvet, mentorit või vähemalt kedagi, kes annaks võimaluse päris masinas ära mõõta, mis materjaliga on tegu. Ja see mõõtmine ongi tihti kõige keerulisem osa. Mitte sellepärast, et noor ei tahaks. Vaid sellepärast, et mootorispordis ei ole järgmine uks tavaliselt klaasist automaatuks kaubanduskeskuses. See on pigem selline garaažiuks, mida tuleb ise üles kangutada, samal ajal kui keegi küsib kõrvalt: “Aga eelarve on olemas või?”
Õnneks on tänapäeval see maailm ikkagi natuke ka laiem.
Simracing: Äge, aga netcode võib ikkagi närvi ajada
Romi on tänavu näidanud kiirust ka EVALi kereautode etappidel. Ja mitte lihtsalt nii, et nimi oli tabelis olemas ja sai öelda, et “käis ka”. EVALi etappidel on Romi teinud sõite, mis näitavad, et tüübil hoogu olemas ka siis, kui ümberringi ei ole kardirada, vaid monitor, rool ja ports väga kõrge leveliga simracereid. Või isegi võidusõitjad laiast maailmast nagu näiteks Kevin Korjus, Ragnar Simuland ja Romet Reisin.
Simracingust rääkides on ta üsna selge: seal on päris väärtus olemas. “Päris lahe on, kuidas sõidutehnika arendamine simulaatoris tõlgendub päris ellu,” ütleb ta. “Ja ka see, et konkurents simracingus on päris hea.” Ehk siis jah: sim ei ole lihtsalt “arvutimäng”. Seal õpid pidurdama, kannatama, sõidujoont hoidma, möödumist ette valmistama, rehvi tunnetama ja vaimselt konkurentsis püsima. Loomulikult ei asenda see päris autot, päris G-jõude ega päris hirmu selle ees, et kui nüüd eksid, siis Exceli tabelis läheb jälle üks rida kallimaks. Aga sõitja aju treenib see ikkagi.
Mis simracingu juures Romit närvi ajab? “iRacingu netcode.” Sügav. Valus. Universaalne. Mõnikord ei ole sul vaja pikka seletust. Piisab kahest sõnast ja iga simracer noogutab vaikselt, pilk tühjuses.
Tagasi hobikarti — aga ainult korraks ja 12 tunniks
Kuigi Romi on pilguga juba kiiremate asjade poole liikunud, tuli ta sel aastal hobikardi skeenele korraks tagasi. Põltsamaa Kuningamäe 12 tunni sõidus aitas ta Corner 1 tiimil võtta järjekordse poodiumi — seekord kolmanda koha. Romi puhul ei olnud see ka päris juhuslik ühekordne sähvatus. Corner 1 tiimiga on tal kestvussõitudelt kirjas juba neli poodiumit, mille hulgas on ka üks võit. Sealhulgas on meie jaoks Corneris juba põhimõtteliselt folkloori staatuses Romi monstrumstint 2024 Kuningamäe 12H sõidul, kus ta sõnaotseses mõttes võlus välja Corner 1 esimese kestvussõidu poodiumi. See on noore sõitja kohta päris korralik märk sellest, et ta ei oska ainult ühte kiiret ringi kokku panna, vaid suudab ka tiimis, pikemas formaadis ja vastutusega sõita.
Kui küsida, mis siis see aasta ka tagasi meelitas, on Romi vastus ühene: “Kestvussõidud on alati huvi pakkunud ja enamjaolt sõidan neid ikka kaasa, kui võimalus tekib. See on omaette huvitav. Romi jaoks on hobikart ennast ammendanud. Aga mitte kestvussõit hobikardil. Võibolla on siin ka midagi pistmist rajaga, sest kui küsida, milline rada talle seni kõige rohkem meelde on jäänud, tuleb vastus kiiresti. “Kindlasti Kuningamäe,” ütleb Romi. “Seal rajal oli mu esimene poodium, esimene kestvussõidu poodium ja üleüldse on väga mõnusa flow’ga rada.”
Võistlusrajalt väljas: Indie, house ja fotograafia
Sõitjad on veidrad inimesed. Enne starti võib üks kuulata metal’it, teine täielikku vaikust, kolmas mingit 2000ndate eurodance’i, mida ta avalikult kunagi ei tunnista. Romi muusikamaitse on õnneks vähem kriminaalne.
“Päris tihti indie muusika, peamiselt artistilt Schur,” ütleb ta. “Kuid olen suht suur house-muusika nautija ka.”
See vastus sobib temaga kuidagi hästi. Mitte liiga lärmakas, aga rütm on sees. Ja siis tuleb veel üks detail, mis teeb Romi pildi laiemaks. Kui küsida, mida inimesed tema kohta võib-olla ei tea, tuleb välja, et ta on ka algaja fotograaf.
“Ma olen fotograaf siin ja seal. Peamiselt autode ümber,” räägib ta. “Hetkel on sellised hobiprojektid, aga teeks täitsa suuremal skaalal seda kunagi.” Ehk tüüp ei taha autosid ainult juhtida. Teda tõmbab kogu maailm nende ümber: rajad, tehnika, pildid, masinad, hetked. Mõnikord on see isegi parem märk kui lihtsalt “tahan sõita”. See näitab, et huvi ei lõpe rooliga ära. Seda on kusjuures näha ka Romi valikutest haridusmaailmas.
Kehtna, kapotialune maailm ja päris oskused
Sel aastal jätkab Romi haridusteed Raplamaa Rakenduslikus Kolledžis Kehtnas. Küsimusele, kas valikul mängis rolli soov siduda see mingil viisil mootorispordi ambitsioonidega, vastab ta lihtsalt:
“Ikka. Kui nii väga sõita meeldib, siis tasub ka teada, mis kapoti all toimub. See on üldiselt selline valdkond, mis endale ka suurt huvi pakub.” See on väga terve mõtlemine. Mootorisport ei ole ainult roolikeeramine. Eriti siis, kui sul ei ole suurt eelarvet ja valmis teed ees. Kui tahad selles maailmas püsida, on väga kasulik aru saada, mis auto all ja sees toimub. Tehnika tundmine ei tee kedagi automaatselt kiiremaks, aga see võib teha temast parema tiimiliikme, parema testija ja lõpuks ka parema sõitja.
Lisaks on see ka realistlik tee. Kui kohe ei saa sõita, saab õppida. Kui kohe ei saa võistelda, saab olla garaažis. Kui kohe ei saa oma nime auto küljele, saab olla inimene, kes aitab kellegi teise auto rajale. Mõnikord algabki tee sealt.
Järgmine kurv
Arvestades, mis rubriigiga meil siin tegu on, tuleb loomulikult lõpuks ka küsida: mis siis on Romi järgmine kurv ideaalses maailmas?
“Ideaalses maailmas oleks BaTCC selline aus siht,” ütleb ta. See on suur siht, aga mitte naeruväärne unistus. Pigem selline, mis ütleb ära, kuhu poole ta vaatab. Mitte vormel-üks-nädalavahetus-homme tüüpi fantaasia, vaid kereautod, ringrada, päris võistlusformaat ja järgmine loogiline trepp. Praegu on Romi veel vahepeal. Tal on hobikardi tiitel, mõned tugevad EVALi sõidud, Corner 1 tiimiga kestvussõitude poodiumid ja soov teada saada, kuidas ta päris võistlusautoga hakkama saaks.
Olgu, mis on. Meile Romi meeldib. Isegi, kui Romile intervjuud ei meeldi. Ta teab, mida ta elult tahab, isegi, kui ta ei tea, kuidas. Siin on piloot, kes eelistab kriitikat üle kiituse ja mõtleb möödasõidu ette kaks kurvi varem. Vihkab iRacingu netcode’i, kuulab indie’t, sõidab house’i rütmis ja teeb autode ümber pilte, kui parasjagu ise roolis ei ole. Päris hea lugu. Ja muidugi, kaugeltki mitte lugu, mis on valmis. Ta on täpselt selles kohas, kus järgmine kurv otsustab palju.