(Originaalselt avaldatud 2018)
Hei-hei! Siin üks väga hiline #TeisipäevaneTagasivaatepeegel…. USA 2005 Miks taaskülastame seda fiaskot? Kahel põhjusel: esiteks, see on lihtsalt tagantjärgi naljakas ja teiseks, sest selles kajastusid F1-sisesed ebakõlad, huvidekonfliktid ja kommunikatsiooniprobleemid, mis on sarjas endiselt suureks murekohaks.
Niisiis taaskülastame päeva mil kogu F1 kollektiivselt kaljult alla hüppas.
Mis siis ikkagi probleemi tuum oli?
Kõik algas sellest kui Ralf Schumacheri Toyota Michelini rehv viimases kiires 13. kurvis purunes ja viimase juba teist aastat järjest Indianapolise seina saatis. Hiljem tuli välja, et see kurv paneb rehvidele pinget, mida F1 autod kusagil mujal ei koge ette ning Michelin ei olnud sellega arvestanud (õigemini olid nad lihtsalt vähem konservatiivsema rehvi loonud kui Bridgestone). Michelini ja FIA kokkusaamise tulemuseks oli tõdemus, et Michelinil ei ole aimu miks nende rehvid sellele pingele vastu ei pea ning, et nad ei saa garanteerida sõitjate ohutust rohkem kui 10-nks ringiks (seda aastal kui rehvivahetus sõidu keskel oli keelatud). Konservatiivsema lähenemisega Bridgestone klientidel seda probleemi aga ei täheldatud.
Miks ei suudetud leida mitte ühtegi lahendust?
Lahendus nr. 1 oli lisada 13. kurvi šikaan . See aga ei läinud läbi mitmel põhjusel:
Alati opportunistlik Todt Ferrari esindajana oli ainuke tiimiboss, kes sellega nõus ei olnud tuues välja, et see on Michelini ja FIA mure kui ühed toovad valed rehvid rajale (Michelin) ja teised ei oska sellega midagi ette võtta (FIA). Miks peaks Bridgestone ja Ferrari kannatama, sest nad olid kodutöö korralikult ära teinud?
Lahendus nr. 2 oli, et lisada šikaan ja korraldada lihtsalt mitte meistrivõistluste arvestusse kuuluv etapp (ning ilma Ferruta kui vaja). Siin sõitis aga nüüd FIA Max Mosley juhtimisel buldooseriga sisse, kes kategooriliselt keelas isegi mõtte mittemeistrivõistluste sõidust või lisatud šikaanist. FIA vabandus oli kohati arusaadav, kohati debiilne ja igal juhul puudulik. Nimelt toodi välja, et F1-hes on selged reeglid, mida ei muudeta kui tiim toob vale varustuse võidusõitudele. Ühtlasi leidis FIA, et kui nad oleks šikaani lubanud, poleks olnud võimalik viia seda kooskõlla moodsate ohutusreeglitega ning see oleks tähendanud FIA-le meeletut õiguslikku vastutust juhul kui mingi õnnetus oleks aset leidnud. Ehk teisisõnu, tugevate argumentidega, aga ka hämmastavalt lühinägelik ja paindumatu seisukoht. Selle kõige ajal olid ülejäänud kahe Bridgestone kliendid Jordani ja eriti Minardi tiimibossid valmis mingil hetkel keelduma selles farsis osalemast. Bridgestone ja ka FIA survel (ning ilmselt ka väikese opportunismi ajendil) otsustati siiski lõpuks osaleda.
Veel pakuti välja, et Micheliniga tiimid võtavad kurvis lihtsalt hoogu maha või osalevad sõidus, aga nii et neile ei anta punkte. Ka see lahendus ei materialiseerunud, sest kui ühed tiimid võtavad kurvi aeglaselt ja teised mitte, siis oleks see teistpidi ohtlik ning ilmselt ei oldud ka motiveeritud 0 punkti peale sõitma. Kui Corner 1 toimetus oleks tol ajal juba töös olnud (ja mitte õues mängimas ja multikaid vaatams või midagi), siis oleks me soovitanud ilmselt, et sõit toimub, kõik osalevad ja Michelini tiimid peavad lihtsalt iga kümne ringi järel rehve vahetama. Oleks selline thriller olnud! Kogu aeg oleks Jordanid ja Minardid mööda saanud ja siis jälle kinni püütud
Mis oli tulemus? Seda me muidugi kõik teame. Soojendusrinigle läksid kõik masinad, aga siis keerasid Michelini autod eesotsas kvalfikatsioonivõitja Trulliga boksi… kuhu nad ka jäid. Rajal alustas sõitu 6-st autost koosnev Ferrari, Jordan, Minardi trio, Tiago Monteiro tegi F1 ajaloo parima stardi tõustest 17. kolmandaks, Ferrarid juhutisid sõitu Schumi ja Barrikaga algusest lõpuni (kuigi oleksid peaaegu omavahel kokku põrganud, mis oleks olnud tegelt super, sest see tähendanuks Jordani kaksikvõitu ja Minardi poodiumit ), Minardi ja Jordan said oma viimased punktid, “superstartija” Monteiro oma esimese ja viimase poodimi ning ülejäänud Albers, Karthikeyan ja Freisacher ka oma esimesed F1 punktid. Poodiumil käitusid Schumi ja Barrichello väärikalt ja olukorrale kohaselt ning Schumi isegi vaagis asja päris hästi pressikal. Monteiro muidugi ei saanud vastu pidada ja natuke ikka tähistas ka.
See kõik toimus samal ajal kui fännid õigustatult vilekoori tegid, raha tagasi nõudsid ning rajalt lahkusid. Ühtlasi loopisid nad ka rajale õllepurke, mis tõi välja kogu olukorra iroonia: See oli ilmselt 100 korda suurem ohufaktor kui šikaan või kurvis hoo maha võtmine.
Kes oli siis süüdi ja mis me sellest õppida võime? Lihtne vastus…süüdi olid kõik pooled! Jah, me võime süüdistada Michelini, isegi Bridgestone, FIA-t Max Mosleyga eesotsas, Ferrarit, Berniet ning tiime üleüldiselt, aga lõpuks saame vaid möönda, et vahet pole, kellel õigus oli. Nende kõigi osapoolte sissetulek ja võimalus seda sarja korraldada/seal osaleda tuleb sellest, et on fännid, kes soovivad seda jälgida ja kes ka selle koha peal vaatamiseks on valmis maksma. Nemad on prioriteet ning neid veeti kõigi paindumatuse tõttu totaalselt alt.